Olime perega maal vanaema juures, paistis päike ja oli väga soe ilm. Pikasillas on ilus Emajõgi, kus on palju kalu ja mul tuli suur tahtmine minna ise kalale ja püüda üks suur ning ilus haug või ahven. Muidugi selleks, et ma pärast kiita saaksin. Kahjuks tuli see mõte alles õhtul ning paraku pidin kalale minema järgmisel päeval.
Saabus hommik. Ma tahtsin vara ärgata, sest polnud varem üksinda kalal käinud ja see tundus väga põnev. Sõin kiirustade paar võileiba, ajasin isa üles ja ütlesin talle, et ma lähen nüüd kalale. Isa oli eelmisel õhtu mulle ridvad valmis pannud, kõik jõhvid ära vahetanud paremate ja tugevamate vastu. Kalasöödaks kaevasime usse.
Umbes pool kuus asusin teele. Päike oli juba tõusnud, õhk oli hommikuselt karge, kastepiisad pärlendasid rohukõrtel – kõik oli hoopis teisiti kui päevasel ajal. Jõe ääres teisi kalamehi polnud, tõotas tulla suurepärane kalasaak. Seadsin ennast kaldal mõnusalt sisse ja viskasin õnge vette ning hetke pärast tundsin, et midagi vist on konksu otsas. Tõmbasin kõigest jõust õnge veest välja, igaks juhuks panin kõik oma jõuvarud mängu. Kala oli küll suur, aga mu tõmbamise hoog oli suurem ja kala lendas vihinaga puu otsa. Üritasin haugi sealt kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Head saaki ei tahtnud ma raisku lasta ning tormasin koju abi järele. Ütlesin isale, et ta kala puu otsast alla tooks. Alguses ta arvas, et ma teen nalja, aga jõe ääres sai seda pilti oma silmaga näha.
Selline oli minu esimene kalalkäik.
