“Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud,” seda kuulsat lauset tunneme Oskar Lutsu teosest “Kevade”. Nii alustas minu ema oma jutustust, kui ta otsustas mulle edasi rääkida legendi meie koolipoisist.
Ühel sügisel otsisid kõik tulevased esimese klassi poisid ja tüdrukud taaskord oma klassiruume. Kõik tundus minevat nagu tavaliselt, kuid mitte Kauri jaoks. Kaur jooksis ühest klassist teise, suutmata leida just seda õiget. Kõik inimesed tema ümber tundusid nii suured. Kaur otsustas üles otsida direktori kabineti, et küsida, kus peaks olema 1.a. Kui ta lõpuks direktori kabineti leidis, sai ta enda suureks üllatuseks teada, et oli otsinud klassi vales koolimajas. Kaur oli kogemata sattunud Puiestee koolimajja. Direktor saatis Kauri teise koolimajja ja aitas tal leida oma klassi. Kaur ei teinud sama viga enam kunagi.
Aastad läksid mööda ja Kauril oli aeg oma õpingutega jätkata Puiestee koolimajas. Kaur seisis 1. septembril jätkuvalt algkoolimaja ees ja vaatas igatsevalt armast kollast maja. Kauri nähes pidas direktor seda naljakaks, et poiss, kes oli väiksena tahtnud õpinguid alustada Puiestee koolimajas, ei tahtnud enam lahkuda algkoolist. Nähes Kauri siirast igatsust kollase koolimaja järele, otsustas direktor püstitada kooli ette Kauri kuju.
Sellest ajast saadik silmitseb Kauri kuju igatsevalt koolimaja ja loeb hommikuti üle kõik esimese klassi õpilased, et nad kindlasti õigesse koolimajja tuleks.
