“Ei, see pole võimalik! Kus see on? Ei ei ei!” Teised bussisviibijad vaatasid Jaanust imelikult. Üks vanem naisterahvas veel sosistas oma sõbrannale:” Näed, see on selle Ingridi poju, Jaanus, kui ma õigesti mäletan, kes elab minust kaks teeotsa edasi. Noh! Tänapääva lats ilma oma mobiilita ju äi saa!”
Jaanus nuuksatab. ”Kuule, pole hullu, ma lasen sul oma telos natuke olla,” lohutab teda Jaak. ”Kuule, ära põe,” manitseb Peeter, ”sa oled mingi tüdruk vä?” Kui ta nägi, et selle peale astusid uhkelt minema Pille ja Riina, kes olid neile lähenenud, siis jooksis ta neile järele. Peeter oli sügavalt Riinast sisse võetud.
Matemaatika tunnis oli Jaanus täiesti endast väljas. Ta soovis üle kõige, et tunnid läbi oleksid ja ta saaks minna koju oma telefoni juurde. Matemaatika õpetaja Tiit oli pahatahtlik inimene ja tal ei jäänud märkamata Jaanuse täbar olukord. Ta kutsus Jaanust ühtelugu klassi ette ülesandeid lahendama, kuid Jaanuse mõtted polnud täna telefonimängude juures, seega lahendas ta kõik ülesanded kiiresti ära.
Söögivahetunnis sõi Jaanus palju paremini kui tavaliselt, sest tal ei olnud kiiret telefoni mängima minna. Pille küsis, kas tal on täna midagi viga ja Jaanus vastas “Jah! mul on tõsine haigus: telefonitatus!” Pille naeris. Pillele meeldisid Jaanuse naljad.
Jaanus sõitis bussiga kodu poole ja mõtles, miks tal täna igas tunnis nii hästi läks. Ta sai eesti keeles viie ja matemaatikaõpetaja andis talle isegi kiituse. Kunsti tunnis oli ta pilti kiidetud ja kehalises kasvatuses oli õpetaja teda seljale patsutanud. Kui Jaanus koju jõudis, hakkas ta oma telefoni otsima, kuid ei leidnud seda kusagilt. Ta küsis ka emalt, kuid ema ei teadnud. Hiljem, kui Jaanusel olid kodused ülesanded tehtud, kuulis ta kuidas keegi talle helistab. Ta hakkas kiiruga telefoni otsima ja leidis selle oma koolikotist, õpikute vahelt. Ta vastas kõnele ja pärast seda pani oma telefoni sahtlisse, sest poiss oli aru saanud, et telefon ei lase tal olulistele asjadele keskenduda.
