Kui ma oleksin puu, siis mu päev algaks sellega, et ma ainult võtaks päikest ja naudiks tuult, ja niiviisi päeva läbi.
Minu päikesevõtmine näeks välja nii, et ma lihtsalt seisaks ja mõnuleks tuule ja päikese käes – see on ju nii mõnus! Tuul puhub okstes, päike paitab neid ja niiviisi kasvan muudkui pikemaks. Miks nii? No ikka sellepärast, et kõik puud vajavad vett, päikest ja sooja tuult.
Üksinda pole mõnus olla. Ma tahaksin kasvada metsas koos teiste puudega. Keegi võiks vahel minuga juttu puhuma tulla või siis lihtsalt kallistada. Ning miks mitte saada hoopis kellegi jõulupuuks!
Aga kahjuks on puu olla ka valus, sest et rähn toksib või välk lööb või mõned lapsed lõikavad mu koorde nimetähti.
Ikkagi – puu olla – see on huvitav!
