Olin väsinud. Selja taga oli Tallinn. Eespool Eesti tühermaad. Põlenud puud ümberringi, kokkuvarisenud majad, vanad fordid, volkswagenid, BMW-d, mille kummid oli tee külge sulanud ning mille sisse oli võimatu saada. Mis ikka imetleda? Edasi tuleb vändata. Riia poole. Sealt edasi jumal teab kuhu. Ükskõik kuhu.
Päev oli õhtule jõudnud. vajutasin ratta pidureid. Nägin tee peal väikest lõket. Selle ümber olid mustad kogud. Kuulda oli rääkimist, naermist. Mille üle naerda? Püssi mul polnud. Oli ainult jahinuga. Ronisin ratta seljast maha ja liikusin teeäärsesse metsa. Hiilisin laagrisolijatest mööda, ja siis veel mõni kilomeeter. Ei tahtnud riskida.
Viskasin kuhugi maja varemete vahele magama. Ei mina tea, kus see asus. Süüa polnud midagi, aga vett oli küllalt. Oleksin pidanud Tallinnast rohkem kaasa võtma. Miks ma ei võtnud? Isa pakkus mulle. Ema ka pakkus. Pakkusid ohtralt. Ei saanud mina seda võtta. Mõlemad vanad inimesed. Eks nii ongi parem. Nemad olid selle maa viljakust oma noorpõlves näinud, mina olin ainult selle viljakuse saaki näinud.
Öösel olid needsamad mustad kogud minust ette jõudnud. Tundub, et jagasime sama teerada. Päevavalgel nägin õnneks nende grupi suurust. Kaheksa inimest. Kolmel jahipüss üle õla visatud. Aga nii märkasid nad mind. Kuigi proovisin vaikselt järel hiilida, see ei õnnestunud. Juba järgmise teekäänaku juurde oli maha pandud viilutatud ananasside konserv, harilikuga peale kirjutatud “Ära karda”. Aga ma kartsin. Kuradi enda nimel, kuidas ma kartsin.
Olime varsti Tartusse sisenemas. Minu ja jalgsi matkajate vahele tekkis mingisugune nähtamatu, aga arusaadav side. Iga teekäänaku juurde jäeti midagi. Toitu. Juua. Kuule olematu püssi jaoks. Pudel viina. Palju neil seda oli? Kordagi ei olnud nad peatunud. Ju vist olid mu ratast näinud ning oletanud, et ma võin iga kell järgi vändata. Seda ma aga ei teinud. Aga Tartus pidin rändlejatele lähenema küll. Nii lähedale, et oli kuulda naeru ja juttu. Mingil kahtlasel moel see rõõmustas mind.
Tartus jäi grupp vist esimest korda peatuma. Kas mind oodati? Jäin seisma. Hõigati. Ei osanud midagi vastata. Kõndisin nende poole vaikselt, ratas käekõrval. Lõpuks sain gruppi lähemalt vaadata. Viis meest, kolm naist, kaks last naiste kõhus. Rääkisin nendega. Sain teada, et on ka Tallinnast. Plaanisid samamoodi Euroopa poole minna, paremaid maid oma laste jaoks otsida. Aga nüüd olid ümber mõelnud. Tahtsid Tartusse elukoha sisse seada. Pakkusid mulle sööki edasiseks teeks. Sööki, jooki, varusid. Kõike. Võtsin ainult toitu. Kaks lihakonservi ning lõkke peal küpsetatud leiba. Soovisin kõike head. Väntasin edasi. Riia poole.
Valga. Viimane Eesti linn. Edasi lätikeelsed teesildid, läti inimesed ja läti kombed. Sealt edasi Leedu. Leedu inimesed, siis Poola inimesed, Siis Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia – ülejäänud maailm. Ei midagi erilist.
Aga selja taga polnud ka midagi. Ainult tühermaa. Tühermaa — ja Eesti inimesed. Ema, isa — neid kaitses Tallinna vall, selle valvurid ja head mälestused. Aga mis kaitses Tartu inimesi? Nende naerunägusid, nende juttu, nende tulevikku?
Seisin piiri ees mitu tundi. Päike oli loojumas. Mida teha? Ärevus lõi sisse. Magasin piiri ääres. Hommikul tegin otsuse.
Ratta tagumine kumm oli tühjaks jooksnud, aga ma olin kohal. Vaatasin ringi. Kedagi polnud. Kõhus keeras. Hüppasin ratta seljast maha ning kõndisin ringi. Siis ma nägin kedagi. Lehvitasin talle. Hõikasin. Vastuseks sain püssikuuli kõhtu. Siis veel ühe.
Oleks pidanud Eestisse jääma.
