Miks see aeg küll venib? Millest nad nüüd räägivad? Kus kõik mu sõbrad on? Kus ma üldse olen?
Ta pea oli tühi ning valutas veidi. Ta teadis vaid oma nime, Piia. Ta vaatas ringi. Ruum, kus ta viibis, oli justkui loengusaal. See oli paksult rahvast täis ja kõige ees oli keegi, kes rääkis midagi kõva häälega. Ärevus-ärevus.
Jälle see päev.
Mis keeles ta võis küll rääkida? See pidi olema ,mingi väga eksootiline keel, kuna see isegi ei tundunud tuttav.
Piia tõusis, et lahkuda ruumist. Kuid kohe, kui Piia tõusis, vaatasid kõik tema poole. ,,Vabandust väga, aga ma usun, et ma viibin vales klassis,’’ ütles Piia vabandavalt.
Selle peale hakkas loengupidaja veel kõvemini karjuma ja näitas kätega, et Piia maha istuks.
Ta justkui sai aru, mis ma ütlesin, aga miks siis mina temast midagi aru ei saa?
Peagi lõppes tund ja ruum täitus jutusuminaga. Nüüd oli kuulda mõnda tuttav keelt kah, aga mitte ühtegi, mida Piia oleks mõistnud.
Piia lahkus võimalikult kiiresti, et jõuda õigesse klassi. Ruumist välja jõudes ta taipas, et tal polnud aimugi, mis ruumi minna.
Jälle seesama päev.
Kuidas saab see õige olla?
Piia hakkas jälle jooksma, et seekord jõuda sellest imelikust hoonest välja.
Iga koridor näeb samasugune välja, justkui oleks ma eksinud labürinti. Oleks siin kasvõi üks inimene peale minu, kes räägiks eesti keelt, siis ma saaks vähemalt teada, kus ma olen. Kõik keeled, mis ma kuulsin, tundusid aina võõramad.
Jälle seesama päev.
Miks “Jälle seesama päev”? Miks ma muudkui korrutan seda endale?
Segaduses Piia sisenes taas hoonesse. Mingi võõras vanem naine haaras Piia käest ja hakkas teda kuhugi vedama.
,,Kuhu sa mind vead?’’ karjus Piia võimalikult kõvasti üle teiste. Vanem naine vastas midagi, aga see kõik oli arusaamatu.
Jälle seesama päev.
Miks nad lihtsalt ühes keeles ei räägi? Need keeled on üheskoos nii segased ja seda on lihtsalt liiga palju.
Piia silme ees hakkab virvendama.
Jälle seesama päev.
Miks nad kõik lihtsalt eesti keeles rääkida ei või?
Ma kukun. Ma kukun. Ma kuku…
Piia avas silmad. Segaduses pilk vaatas ringi ja nägi oma tuttavat tuba. Ta süles vedeles päevik, kus viimane sissekanne oli ,,Jälle seesama päev’’. Piiale hakkasid tasakesi mälestused tagasi voolama.
Õige jah. homme, ei täna. on mu 12. klassi eesti keele eksam. Issake, ma küllap jäin magama. Oh, jah…
