Järsku märkasime, et väljas on väga pimedaks läinud. Läksime välja vaatama ja märkasime potisinist ähvardavat pilve. Valitses täielik haudvaikus. Selles õõvastavas vaikuses kuulsime mingit plekikolinat, mis mööda Pikka tänavat ülespoole tuli. See oli nii õudne. Ema ja Kaisa hakkasid ampleid maha võtma, et need äikesega viga ei saaks. Järsku hakkas puhuma kohutavalt tugev tuul, kõik asjad lendasid. Ema ja Kaisa tormasid tuppa uksi ja aknaid sulgema. Ema pressis kogu jõust aknaid kinni ja lõpuks see ka õnnestus.
Hakkas kõvasti vihma sadama, tuul oli kohutav, kõik sebisid ringi, täielik paanika. Istusime igaks juhuks keset tuba, nii tundus kuidagi ohutum.Välgud sähvisid ümber maja, oli päris jube.
Tegelikult ei kestnud see kuigi kaua aega, aga siis tundus aeg nii pikk olevat. Kui kõik möödas ja väljas rahulik, hakkasime kahjusid hindama. Kogu elamine oli rämpsu täis. Männiokkad ja oksad, kuivanud lehed ja kõiksugu muud sodi. Männid asuvad meie majast küllalt kaugel, see tuul oli ikka päris tugev olnud.
Järsku kuulsime Kaisa karjatust: „Issake, mis siin on juhtunud, mu toas on keeristorm olnud!“ Jooksime Kaisa tuppa ja nägime, et terve tuba oli segamini. Prügikast uppis, praht mööda tuba laiali, riided põrandal. Täielik mõistatus, ei jõudnud ära imestada, kuidas see küll juhtuda sai. Järsku langes Kaisa pilk meie neljakuusele kutsikale Rudolfile, kes hea näoga kogu selle segaduse keskel istus ja saba liputas.
Rudolf oligi see keeristorm olnud. Ta oli selles segaduses tähelepanuta jäänud. Suure solvumise märgiks otsustas korraldada Kaisa toas kaose. Nalja ja naeru oli meil väga palju. Torm ei tundunudki enam nii õudne ja ka praegu meenutame seda kui lõbusat juhtumit, mitte õudset tormi. Naerame, kuidas ema aknaid kinni pressis ja milline sebimine oli.
See oligi minu elu kõige naljakam lugu – keeristorm Rudolf.
