Ühel ammusel ajal, kui Kulbilohu ei olnud veel olemas, said kokku Vanapagan ja Kalevipoeg. Kaks kanget otsustasid välja selgitada, kumb neist on tugevam. Kalevipoeg eputas: “Minu visatud kivikesest tekib siia ilmatuma suur auk!” Selle peale kõkutas aga Vanapagan: “Kui ma sind ühe sõrmega lükkan, kukud sa pikali.”
Enne rammu katsumist otsiti kohtunik, kelleks sai kratt. Riukalik Vanapagan soovis iga hinnaga võita ning sellepärast maksis ta krati kinni. Pagan ütles kratile: “Saad Kalevipoja mõõga, kui mind aitad.” Kuna kratt oli omakasu peale väljas, siis ta nõustus.
Järgmisel päeval said Kalevipoeg ja Vanapagan kokku ning rammukatsumine algas. Kalevipoeg muudkui viskas ja viskas kive, kuid mitte ükski nendest ei tekitanud auku maasse. Kratt oli kõik kivid seest tühjaks uuristanud, et need oleksid kerged. Aga ka Kalevipoeg oli kaval, ta sai kohe aru, et teda petetakse. Ta võttis taskust väikese kivikese, mille oli sinna igaks juhuks peitnud ja virutas täie jõuga vastu maad. Järgmisel hetkel laius seal suur lõhe. Kalevipoeg naeratas ja küsis: “Nii, kas see tähendab, et mina võitsin?” Vanakurjal sai hing täis ning ta virutas Kalevipojale metsiku obaduse kõhtu. Kalevipoeg ei osanud seda oodata ja kukkus auku, mille ta oli ise tekitanud. Võistluse lõppedes küsis kratt Vanatühjalt oma tasu, aga Vanapagan saatis krati, kus seda ja teist. Mindi lahku vihavaenlastena ning krati sajatuste saatel.
Kahe kange rammukatsumist olid salaja pealt vaadanud ka jumalad, kellel hakkas Kalevipojast kahju. Jumalad valmistasid hiiglasliku kulbi, mille abil nad tõstsid Kalevipoja lohust välja.
Lohus olles ei olnud Kalevipoeg oma naljasoont kaotanud ning maa peale jõudes, ütles ta naerdes: “Saagu selle koha nimeks Kulbilohu.”
Sellest ajast peale kannabki koht, mis asub Elva lähedal, nime Kulbilohu.
