Ta istus seal, nagu alati. Igiaegadest. Õpetajate toa puhkenurgas, diivanil. Akna all. Kolleegid sädistasid. Vasakul siutsusid, paremal säutsusid. Tema muidu terane kõrv ei püüdnud nüüd ühtegi sõna. Mõte ei töötanud kaasa. Muidu küllaltki lobe keel oli suulakke hangunud. Ta põrnitses lauda enda ees, vaagnat laua peal ja … küpsiseid. Justnimelt küpsiseid. Kust kurat nad tulevad, need küpsised? Iga päev, iga jumala päev. Ühed ja samad. Punased torud – vaarika, pruunid torud – šokolaadi. Kes neid toob, miks ta neid toob ja ikkagi – kust ta neid võtab? Nagu oleks mingi kelder koolimaja all. Koopataoline, võlvitud lagedega. Maast laeni täis neid äraneetud küpsisetorusid.
See juhtus paar kuud tagasi, kui anti korraldus neid õpilastele jagada. Vist algava kooliaasta puhul. Või tarkusepäeva … või midagi taolist. Miski tõrge tekkis temas, sest šokolaadi omade “parim enne” hakkas täis saama. Vot ei anna oma õpilastele sihukest saasta. Omad õpilased ja vanaks läinud Poola küpsised. Või Rootsi, või mis seal vahet on. Teised andku, aga tema ei anna. Peetagu lolliks, imelikuks, uhkeks, aga ei anna! Punkt. Mõistate? Siis saabus õunaaeg. Vaagnad, kandikud, korvid – kõik puha õunu täis. Igal hommikul. Sügisdesserdid, kuldrenetid, suislepad, sügisjoonikud. Millist soovite, prouad? Valige julgesti, härrad!
Igaüks haukas, igaüks matsutas. Mahlaselt ja ausalt. Valehäbita. Kuud-pooltteist säärast pidu. Siis see lõppes. Otsa said õunad ja … tulid KÜPSISED. Jälle. Nüüd juba üle tähtaja tublisti. Hommikul torud vaagnal, lõunaks puhas plats. Kõik sõid. Ei kiitnud küll, aga sõid ikka. Tema ei söönud. Ühe korra nuusutas. Ei mingit lõhna. Mitte lõhnapoegagi. Arvatavasti ka maitset mitte. Ei tea, ei tahtnud proovida. Niimoodi päevast päeva. Hommikul torud vaagnal, lõunaks puhas plats. Ükskord avas ta kapi, et panna järeltööd kausta vahele. Seal see oligi. Järeltööde kaust ja … KÜPSISED! Kapiuks käis pauguga kinni ja ta viis järeltööd otse valveklassi. Viib edaspidigi.
Vahepeal käis koolis külalisõpetaja. Keegi müsjöö Belgiast. Tore ja sõbralik härrasmees. Lahkelt kaeti kohvilaud pikal vahetunnil. Pakuti kohvi ja … KÜPSISEID. Ei hakanud küsima, kuidas maitseb. Näost näha, et mitte eriti. Õnneks sai Mesikäpa kommi ka. See läks paremini. Eks oli värskem kraam muidugi. Lõhn levis üle puhkenurga, ei pidanud nuusutamagi.
Enne veel peeti “Tornist torni” maastikuvõistlust. Võitjad said diplomi ja … KÜPSISEID päälekauba. Noid aegunuid ikka. Prügikasti läksid sedapuhku need torud. Las läksid, mõtles ta ja tundis heameelt. Kirjatarkust ja kriitilist mõtlemist – seda peab Eesti noor Eesti koolist saama. Mida tähtsamat siis veel? Öelge ometi!
Prügikasti kogu see saast! Kõik aegunud Poola küpsised. Või Rootsi, või mis vahet seal on. Kogu kupatus ühte suurde konteinerisse ja minema siit! Tuumajäätmete hulka. Betoonsarkofaagi sisse. See pahn ju ei mädane. Ei lõhna, ei maitse, ei kõdune. Jääb sinu sisse elama ja määndab ajud. Tapab tahte ja … maitsemeele.
Talle meenus ütelus Lutherilt, mehelt, kel jagus veel tahet: “Kui homme saabuks maailmalõpp, istutaksin täna õunapuu.” Nii mõtles temagi, et sööge õunu. Ja olge õnnistatud.
