„Palun, koostage homseks kõne teemal „Minu tulevik“ või siis muusikaringi lapsed, teie pidite laulu kirjutama vist,“ üritas õpetaja kõigist sagivatest üheksandikest üle karjuda, „parimad olgu valmis seda aktusel ette kandma. Lõpetame tunni ja ilusat päeva!“ Algas sagin, mürin ja meeletu tormijooks. Oli teisipäev ja lõppes viimane tund. „Noh, Tristan, sinul on see ju kümne minuti töö. Kummardame kõik! Kas laul on juba valmis? Tristan, ooo, meie muusik, “ võis kosta üheksanda klassi garderoobist meeletut irvitamist, mõnitamist, näha togimist ja tunda õhus vaenulikkust ja ülbust.
Ma lootsin, et see koolipäev on teistsugune. Ma lootsin, et seekord neile ei jää ette minu tulevik. MINU tulevik mitte nende oma. Minu elu. Minu ainus ja tõeline unistus on päris väikesest saati olnud muusikuks saada. Ma olen seda unistust hoidnud ja kaitsnud, lootes, et kõik saabki nii olema. Uskudes, et see saabki nii olema. Püüeldes selle poole. „Olge vait,“ sosistasin läbi hammaste ja lükkasin garderoobiukse pauguga enda järel kinni.
Koju jõudes ei olnud ka midagi muutunud. Kõik oli ikka nii nagu alati. Elutoas lebas magav isa, õllepurgid ümberringi, olid need siis tühjad või mitte, ega see mind enam väga ei huvitanudki. Köögis askeldas ema, paks toss ja kärssama läinud toidu lõhn tema ümber. Isegi nädal aega sama õhtusöök polnud muutunud. „Tristan, oli ka aeg,“ vahel mõtlen, et mida teeksid need koolisöögi osas vinguvad klassikaaslased siis, kui nad elaksid minu elu, kui nad peaksid sööma minu õhtusööki, „tule võta praekartulit, mul said just valmis. Ruttu, Tristan!“
Jah, ma tean, neil oleks praekartuli allergia.
Visates oma küll natuke viletsale, kuid see-eest väga südamelähedasele voodile selili, tundsin ma, kuidas kogu koolis läbielatu minust välja voolas. Ma tundsin seda alati, kui ma koolist tulin. Tundsin alati neid pisaraid. Need polnud muutunud. See voodi oli mu mõtteid täis. Samamoodi mõtteid täis, kui minu padja all olev märkmik. Võttes selle sealt välja, teadsin ma täpselt, mis laulu ma homme esitan. See oli vähem kui 10 minuti töö.
„ Järgmisena kuuleme 9.klasside parimat tööd, milleks on laul „Kuula“ ja autoriks Tristan Tamm,“ Tundsin, kuidas kogu mu keha hakkas värisema ja väike maakooli saal tundus nüüd kui lõputu universum. Kõlas aplaus ja minu ainsaks mõtteks oli, et ma lihtsalt ära ei minestaks. „Kas nüüd või mitte kunagi. Ma tean, ma suudan…pagan võtaks, lõpeta see värisemine. “ Käisid mõtted mu peas kui ping-pongi pallid.
„Leia tee, mida alati tahtnud oled sa. Leia üles jõud, et vastu võidelda…“ kostsid esimese salmi algusread, kui ma juba mõnd ahhetavat ja plaksutavat klassikaaslast nägin. „Kuula ennast, kuula mind, oled nagu tiivutu lind,“ ma vaatasin saali ja neid järjest tõusvaid ja plaksutavaid inimesi. Ma tundsin, kuidas mööda mu vasakut põske jooksis pisar. See oli pisar, mis oli võrreldes eelmistega muutunud. See oli õnnepisar, „leia tiivad, leia tee, et ära lennata ja leida see mida otsid sa.“
Vähem kui 10 minutiga olin ma kõige õnnelikum poiss universumis…või siis selles väikeses saalis.
