Elas kord seitsme maa ja mere taga suures lossis Vanapagan. Tal oli oma lossis väga palju tegemist. Kord ta koristas, kord jälle pesi nõusid või triikis riideid. Naist ega ka abilist Vanapaganal ei olnud.

Ühel päeval mõtles Vanatühi, et kust ta leiaks endale abilise, kes lossi korras hoiaks. Vanapagan hakkas raamatuid uurima. Pärast pikka otsimist leidis ta juhendi, kuidas kratte teha. Raamatus oli kirjas: “Mine täiskuu ööl kolme tee ristumiskohta. Sammu seal keskööni, siis tuleb kolmepealine troll, kes võtab su hinge ja allkirja asemel küsib kolme veretilka. Järgmisel hommikul ehita puust kast, mille peale pane kaks rubiini silmadeks. Pane sinna veel juurde hästi palju lusikaid, kahvleid ja nuge. Varsti ärkab kast ellu. Sellest saabki kratt.”

Järgmisel päeval toimis Vanatühi kolm korda juhendi järgi. Ta sai endale kolm kratti, kes kogu aeg ütlesid: “Anna tööd!” Algul oli Vanapagan õnnelik, et ei pidanud enam tööd tegema, aga varsti tüdines ta niisama istumisest ära. Ta hakkas uuesti raamatuid uurima, et teada saada, kuidas krattidest lahti saada. Raamatud aga ei andnud krattidest vabanemiseks juhiseid.

Vanapagan seadis sammud oma tuttava Ahjualuse juurde, aga too vastas: “Ei mina tea, kuda kratte hävitada, aga äkki mu sõber, nõid Trunkel – Prunkel teab.”

Ahjualune ja Vanapagan läksid nõida otsima. Leides nõia esitasid nad talle sama küsimuse, kuid ka nõiamoor vastas: “Ei mina tea, aga võib olla võlur Olver teab, kuidas seda teha.”

Nad läksid kõik koos võlurit otsima. Varsti leidsidki teelised paksust metsast võluri maja, mille korstna otsas istus ka võlur ise. Nende küsimuse peale ütles võlur Olver: “Vanapagan, me lähme kõik koos sinu lossi. Igaüks meist, peale sinu, peab hävitama ühe krati.”

Kogu seltskond sammus Vanapagana lossi poole. Kohe ukse peal tulid neile vastu kratid, kes hüüdsid: “Anna tööd!” Nüüd läks kõigil kiireks.

Esimese krati pidi hävitama Ahjualune. Ahjualusel oli plaan valmis: ta meelitab krati ahju alla ja jätab sinna lõksu. Plaan toimis vigadeta. Kui kratt ahju all oli, muutus ta kiviks. Järgmise krati pidi hävitama nõid. Ta pomises võlusõnad: “Trunkel – Prunkel – Arunkel.” Nende sõnade peale sulas kratt üles. Viimase krati pidi hävitama võlur Olver. Võlur võttis kätte suure katla ja puistas sinna sisse seitset eri sorti taimi ning pobises midagi. Viimane kratt jõudis veel lausuda: “Me tuleme kord tagasi!” ning muutus siis suureks puuks.

Vanapagan oli kõigile tänulik ja andis neile mälestuseks krattide pildi. Sellest ajast peale ei teinud Vanapagan raamatutega enam tegemist ning põletas need kõik ära. Samuti ei otsinud Vanatühi enam koduabilist ning kui ta surnud ei ole, siis võib teda praegugi leida oma lossist toimetamast.