Kord elanud linnamees, kes oli tuntud kui kirju koer. Terve linn teadis ja tundis teda. Vaene mees murdis pead, kuidas endale naist leida. Lõpuks otsustas mees jalad selga võtta ja naabri Mari poole kosja minna. Mehikesel oli aga jänes püksis, sest ta kartis naabrinaise käest sulge sappa saada. Naine oli ilus nagu ladvaõun, aga äkiline nagu püssipauk. Mees haaras härjal sarvist ja palus neiu vanematelt tema kätt. Linnamees ajas mesijuttu ja katsus ämmale ja äiale kärbseid pähe ajada. Lõpuks oli mehel keel vestil oma vägitegudest jutustades. Nutikat Mari vaadates aga sai ta aru, et ega käbi kännust kaugele ei kuku ja tal pole lootustki palja jutuga naist kosida. Mari palus mehel varvast visata ja tulla tagasi siis, kui tal on asjalikumalt juttu ajada. Eks siis nad vaatavad uuesti, kas saavad ühe mütsi alla.