Möödumas on juba neljas päev, mil ma pole tundnud rõõmu… Ma olen tundnud need neli päeva, kuidas rõõmu puudus mind piitsutab, nagu ma oleks oma rõõmu ori. Mul on vaja oma rõõm jälle kätte saada. Ma ei tea kuidas, aga ma mõtlen midagi välja.
Ma lahkusin kodust ning panin ukse lukku. Ma pidin kokku saama kellegagi, kes lubas anda mulle, mida vajan. Kuna mul pole võimalust talle maksta, mõtlesin välja, et hoopis varastan temalt. Ma pidin temaga kokku saama põiktänaval kolm kvartalit minu kortermajast eemal. Mind saatis tee peal hirm. Hirm selle üle, et keegi aimab, mis mul plaanis on. Samuti tundsin, et keegi nagu jälitaks mind. Ma hakkasin kiiremini sammuma ning lõpuks jõudsin kokkulepitud sihtkohta. Teda polnud kohal. Ma tean, et ta ei tule kunagi õigel ajal, vaid jääb alati hiljaks. Mind ümbritses pingeline aura olles üksi räpasel valgustatud põiktänaval. Seda pingelisust põhjustas ärevus selle ees, mida ma tegema pean, et oma rõõm kätte saada ning erutus, mida põhjustas teadmine, milline tunne mul tekib, kui ma saan lõpuks rõõmus olla.
Mõne aja pärast jõudis ta kohale. Tal oli kaasas spordikott, mille sees oli see, mida ma tahtsin. Hetk, mida ma ootasin ning ka natukene kartsin, oli kätte jõudnud. Hirm ajas peopesad higiseks. Mulle tundus, nagu aeg jäi seisma. Ma võtsin oma julguse kokku ning läksin talle toore jõuga kallale. Ta ründas vastu, aga ta ei pidanud kaua vastu. Kogu olukord oli niivõrd intensiivne, et mul justkui kadusid kõik meeled ära ning tulid alles siis tagasi, kui ma kägistasin tema teadvusetut keha märja asfalti peal. Kuna ta ei võidelnud tagasi, otsustasin ta sinnapaika jätta ning ta spordikoti ära varastada. Kui spordikoti kätte sain, vaatasin koheselt, kas seal on ikka olemas see, mida ma tahtsin. Kui selle sain kindlaks tehtud, otsustasin liikuda kuskile, kus oleks privaatsust, aga oleks ka võimalikult lähedal. Läheduses oli õnneks üks garaažide kompleks, kuhu sai oma rõõmudoosi annustama minna.
Kui garaažide juurde jõudsin, tegin ma kohe koti lahti, et võimalikult kiiresti oma doosi saaks kätte. Ma olen seda hetke juba mitu pikka piinarikast päeva oodanud. Kunagi ma tarbisin selliseid aineid, et tunda eufoorilisemalt ja lõbusamalt, aga nüüd ma teen seda, et tunda ennast normaalselt. Vabalt enda orjuse piitsadest. Kui doosi oma verre sain, oli mul üle pika aja jälle inimese tunne, kuid see tunne pööras ennast väga kiiresti teisse äärmusesse. Minu pilt muutus erevalgeks, süda tundus, nagu see tuksusks mu kerest välja ning ma olin oma elu kõige suurimas valus. Ühe hetkega lõppes kõik. Võib öelda, et see oli hetk, millal ma surin, aga päriselt olin ma surnud juba sellest ajast, kui muutusin oma rõõmu orjaks.
