On vaikne sügisene õhtu. Tuul triivib vaikselt sinust mööda ning sosistab kõrva, et
midagi on toimumas. Lehed langevad maha ning sina kõlgud oma mõtetes ja kuulad
muusikat. Sul on seljataga pikk koolipäev ning tahaksid puhata. Kui oleks võimalik, ei teeks
sa kodutöidki. Kuid see on kohustus. Kõnnid mööda tänavat, kus paistab, nagu poleks ühtki
elavat peale sinu. Kuid sa eksid. Kohtad vastu kõndivat kassi ja üle tee lippavat
oravat.
Äkki seisatad pingi juures ning istud maha. Võtad peast klapid ning jääd kuulama. Sa
kuuled midagi, mida sa pole varem tähele pannud või lihtsalt pole aega olnud, et kuulata. Sa
kuuled vaikust! See tundub nii imelik, kuna sa polnud vaikust varem kunagi niimoodi
kuulanud. Mis tahes mõtted, mis on su peas terve päeva või isegi terve nädala kõlkunud,
saavad lõpuks vastused.
Sa tõused püsti ning kõnnid edasi. Teistmoodi