Kunagi ammu-ammu asus Elva lähedal üks nimeta küla. See küla oli teistest erilisem, sest külavanem oli nõid.

Kord ühel soojal suvepäeval kutsuti kokku nõukogu, et arutada küla tuleviku üle. Päike lõõskas palavalt ja juba nädal aega polnud vihma sadanud. Külas valitses põud. Rahvas palus külavanema abi, sest ta oli siiski ju nõid. Külavanem otsis välja oma loitsuraamatu, kuid sellest ei olnud abi. Loitsuraamatus polnud sõnakestki vihma võlumise kohta. Rahvas sattus paanikasse. Kui vihma ei sadanud, ei saanud ka kartul kasvada ning inimestel polnud talvel midagi süüa. Nõukogu läks laiali. Ka külavanem oli kurb. Ta läks koju ja hakkas plaani pidama, kuid midagi tarka ei tulnud pähe.

Samal ajal otustas üks tüdruk, kelle nimi oli Eliise, midagi ette võtta. Ta perekond oli janus ning ka loomadele ei olnud juua anda. Tüdrukul oli üks saladus. Nimelt ta oli Vetevana sõber, kes elas metsa taga järves. Eliise otsustas ta jutule minna. Kuna Eliise teadis, et Vetevana on sõbralik ja annab talle vett, võttis ta kaasa ühe anuma. Tüdruk asus teele.

Külavanem märkas teda ja otsustas tüdrukut jälitada, et teada saada, kuhu ta anumaga läheb. Eliise ei kahtlustanud midagi. Ta läks otsejoones järve äärde ja kutsus Vetevana välja. “Sõber, palun aita meid. Külas valitseb põud ja kõik on janus. Kas sa annaksid meile natuke vett?” küsis Eliise. Vetevana noogutas, võttis tüdruku käest anuma, täitis selle veega ja lausus: “Võta, laps. Sellest anumast ei saa kunagi vesi otsa. Pane see anum oma hoovi keskele ning sellest saab kaev. See laseb teil rasked ajad üle elada, kuid ära muretse, õigepea hakkab vihma sadama.” Eliise tänas Vetevana ja asus koduteele.

Külavanem, kes oli seda kõike põõsast jälginud, ei uskunud oma silmi. Ta jooksis tagasi külla ja rääkis kõigile, mida oli just näinud. Külaelanikud võtsid oma anumad ja tormasid järve äärde ning hakkasid anumatesse vett ammutama. Vetevanale ei meeldinud elanike ahnus ja ta muutus nad vissideks. Külla jäi elama ainult Eliise koos oma perega. Vissid pöördusid külla tagasi, kuid jäid elama vana tamme salakäikudesse.

Kuna külaelanikud muutusid vissideks, kutsutakse seda veel tänapäevalgi Vissi külaks.