„Mine,” kuulen vaikset meelitavat sosinat oma kõrvus, ma löön hetkega pilgu maha, „mine. Mine siit ära.”

Sulen oma silmad. „Siin pole üldse hea, kõik on halb ja läheb veel halvemaks. Sa ju tead seda. Me kõik teame seda,” ta jutt ärritab mind.

Ta silitab mu juukseid ja ma tunnen vastupandamatut soovi talle otsa vaadata. „Ei,” hingan sügavalt sisse, „ma ei taha.”

Tunnen, kuidas ta kohkus: „Lõpeta,” üritab ta leida uut põhjust, „vaata, milline ilm täna on – sombune ja vihmane.”

Vaatan bussiaknast välja. Mööda akent võidu jooksvad vihmapiisad on teinud välja vaatamise raskeks, kuid siiski paistab sealt porine külatee. Jälgides kõrgeid kaski, võib märgata, kuidas nende ladvad liiguvadd paremale – vasakule, justkui nad tantsiksid. Tundub, et neil on lõbus. Vaatamata sellele ilmale.

„Näed. On ju kole?” Astun bussist välja ja tunnen, kuidas ta kohalolu muutub nõrgemaks.

„Ei ole, mulle meeldib,” vastan ma talle.

Kõndides veidi mööda maanteed, jõuan lõpuks porisele külateele. Seisatan.Vaatan vaheldumisi hämarat ning halli taevast ning pikka porist teesirget. Vihm on läinud tugevamaks ja endalegi üllatunult tunnen, kuidas see ei häiri mind üldse. Mõistan, et olen täiesti üksi. Kingin tugevale vihmasajule õrna muige ja kõnnin edasi. Ta on tänaseks läinud.

Mind äratab hommikune päike. Vanasti mulle ei meeldinud hommikud. Ma ei sallinud millegi uue algust, see tundus liiga stressirohke. Kuid nüüd, suvehommikul lahtisest aknast välja vaadates mõtlen, et maailmas ei saa midagi ilusamat olla kui kuulda linnulaulu, tunda sooja tuult aknast sisse puhumas, mis võtab endaga kaasa kõik eilse ja toob asemele uue. See on müstika, enese leidmine ja rahu, ning õnn on see, kui lisaks värskelt niidetud murule hiilib tuppa ka vanaema küpsetatud pannkookide lõhn. „Lihtsuses peitub ilu ja võlu,” armastab ta öelda, ja ma usun teda.

„Näed jah? Jälle on kõik halvasti. Sa oled üksi jäänud. Aga mina tean, mis on õige – mine ka ära,” kuulen ma järsku taas tuttavat sosinat.

Väljas tuiskab ning ma olin “lõpetanud just telefonikõne” oma parima sõbrannaga, kes ei ela mitte enam kilomeetri, vaid 700 km kaugusel. Ma lõin taas pilgu maha ja tundsin kohutavat kiusatust. Kiusatust avada silmad, tõsta pilk ja vastata jaatavalt. Kiusatus alistuda.

Ta hingas sügavalt sisse ning astuss, ahne muie näol,  oma positsioonile: „Just nii! Mine oma mõtetega kaugele. Avastused, seiklused, raha, sõbrad – kas see poleks mitte täiuslik?” ta puudutab mind ning liigub mulle järjest lähemale, „ja kujuta ette, mida sa kõike seal kaugel saavutada võid. Oi-oi, siin sa ei saaks mitte kunagi midagi sellist isegi sõrmeotsagagi tunda. Mis sind üldse veel siin hoiab? Kõik teised on ju läinud.”

Avasin oma silmad. „Lihtsus ja ilu,” ta kõhklus ja järjest kasvav kohmetus andis mulle vaid enesekindlust, „ja minu enda sisemine rahu.”

„Mida? Lihtsus ja rahu? Mõtle hoopis….” Ma tõusin millelegi mõtlemata püsti ja liikusin sihikindlalt peegli ette. „Lõpeta! Mida sa ometi teha kavatsed?” sattus ta paanikasse.

Tõstsin pilgu ja vaatasin peeglisse: „Ma kavatsen jääda.”