Õpetaja Kaalep
9. juunil lahkus kirjanik, tõlkija ja filoloog selle sõna kõige sisulisemas tähenduses Ain Kaalep. Ta oli aastakümneid elvalane, 60ndatel seotud ka Elva kooliga: õpetas kirjandusklassidele ladina, soome ja hispaania keelt, andis tõlkekursust. Õpetajana väliselt leebe, ent sisimas nõudlik valgustaja, kes hindas teadmisi ja aina veenis emakeelt ja võõrkeeli õppima. Õpetada mõtlema? Aga millest nad mõtlevad, kui teadmisi pole? Sedasi sõnastas kord Kaalep oma nägemuse koolist ja õppimisest ning neist, kes oma vaimse aia hooletusse on jätnud.
Ain Kaalepi viimasest raamatust „Kodu kõikjal kaasas. Mitme aastakümne kirjutisi“ (2013) pidi žanrimääratluse järgi saama reisiraamat. Seda põgusalt lehitseja märkab aga, et geograafilist ruumi pidi on autor liikunud tegelikult üsna vähe. Kaalepi põlvkonna jaoks olidki mööda maailma rändamise võimalused peaaegu olematud. Siiski jõudis uudishimulikule oluline osa maailmast ikkagi kätte tänu keelteoskusele ja lugemisjanule. Selle raamatukese vaimse ruumi maamärkide ulatuvus nii ajas kui ruumis üllatab lugejat. Niiviisi ongi võimalikuks saanud ilus paradoks: väikse maailma sees on üks teine, palju suurem maailm.
Tänulikkus on see, mida jagatud tarkuse eest tunda.
