Lendame kaugele ja vahel väga kõrgele. Mitte ülekantud tähenduses. Otseses. Füüsikalises. Kuigi füüsika on enamusele lendavast seltskonnast teadusena üsna kauge ala. Varasemalt tugeva humanitaarkallakuga Elva kool kasvatas meist muusikuid, kultuurikorraldajaid, rahvaluule ja ajaloo asjatundjaid, klassiõpetajast rahvatantsujuhte. Tõele au andes on meist mõned siiski ka hinnatud spetsialistid reaalaladel. Need „meie“ oleme Elva Keskkooli 1987. aastal lõpetanud 39. lennu 11. a klass. Kuid tõepoolest, ühised lendamised-rändamised kestavad. Viimane „klassiekskursioon“ viis meid ooperit nautima antiikteatrisse Veronas, kõrgeim retk on olnud jalgsi Alpidesse Saksamaa kõrgeima mäe Zugspitze tippu.
Kaugemad klassireisid ja mäe vallutus tulid klassivend Urmase (Ala) ettepanekul alles pärast seda kui olime peaaegu maha magamas ümmargust tähtpäeva – 30 aastat kooli lõpetamisest. Sinnamaani olime koos käinud ja suhteid hoidnud nii, nagu seda ikka tehakse. Mõned korrad meie suvekodudes ja taluõuedes või mõnes hubases söögikohas. Aasta pärast kooli lõpetamist matkasime koos Abruka saarele. Mõnel korral kohtusime paariks päevaks erinevates Eesti puhkekeskustes, kus eemal oma tavakeskkonnast, olime korraga jälle keset oma klassielu ja melu. Iga kokkusaamine oli erinev, veidi varieerunud seltskonnaga, vastavalt kellegi võimalustele ja siiski alati ääretult vahva ning hinge kosutav. Ja meeletult lõbus.
Ühel päeval saime Urmaselt (Ala – läbi aegade üks Elva kooli tugevamaid matemaatikuid) kirja, milles oleva arvtuskäiguga ei suutnud meist keegi kaasa minna. Lugesime arvutuste vahelt väljajoonistuva selgesõnalise ettepaneku kohtumisi jätkata. Alpide vallutamist ei võtnud me esimese hooga keegi tõsiselt. Andsime vaid nõusoleku kokku saada, selleks kasvõi (ha-ha-haa) Alpidesse ronides.
Toon välja ka lõigu kirjast, mille saime:
Tundub, et 2017 ei tule klassi kokkutulekut ja selles ei ole ka midagi ootamatut, sest 30 aastat ei ole midagi erilist, mida tuleks ilmtingimata tähistada. Hoopis tähtsam verstapost on 10π. π on maagiline konstant. Võtame näiteks Elva jõe pikkuse. Linnulennult on lähte (Otepää Valgjärv) ja suudme (Emajõgi) vahemaa 22,9 miili. Kui korrutame selle π’ga, saame tulemuseks 72 km (Elva jõe kogu pikkus). Neid näiteid võib tuua veel mitmeid, millist olulist ja ka maagilist rolli π meie elus ja kogu maailmas omab. 10π on täpselt 31 aastat, 41 päeva viimasest eksamist Elva KK ehk siis 30.06.2018. See on siis päev, millal me taas kokku saame ja kuna 10π on midagi erilist, siis ka see kokkusaamine ei leia aset kuskil kohvikus ega ka mitte kuskil eesti saunas, vaid Alpi jalamil. Me lähme jalgsi ühte Alpi kõrgemat (Saksamaal) mäge (Zugspitze) vallutama.
Lühivalem: 2018 (toimumise aasta) – 1987 (kooli lõpetamise aasta) = 31 ja 10 x π = 31,41 Ehk et Zugspitze tippu tõus oli täpselt 10π aastat pärast keskkooli lõppu.
Nii olime andnud poolkogemata sõrme juba aastaid Saksamaal elava klassivenna teoreetiliselt keerulisele, aga reaalsuses hullult ägedale ideele. Ja tegime ära. Suurte pingutustega, üksteist toetades, saavutusest meeletut rõõmu (isegi eufooriat) kogedes. Järgmistel ja ajaliselt sama täpselt välja arvutatud kohtumistel käisime ratastega Tallinn – Tabasalu – Vääna-Jõesuu – Türisalu – Keila-Joa – Laulasmaa koos õdusa majutusega Lohusalu poolsaare Sambla talus ja finišipaigana Tiidu (Kepp) juures Kakumäel. Mõne aasta tagune retk Soomaale tõi rabamatkale kokku pea terve klassi. Raba lummas kümnetes toonides värvidega. Ja vaikusega. Liikusime rabateedel ja ujusime soojas laukas. Sellel väljasõidul oli klassijuhataja Lea (Raudsepp) koos meiega.
Värskeimad klassi reisi muljed on sõidust läbi Saksamaa, Austria ja Südtiroli Itaaliasse Verona ooperisse G.Bizet` „Carmeni“ etendusele. Kutse ja korraldus tulid taas pärast täpset arvutuskäiku Urmaselt, kes pani kokkutulemisele suurejoonelise pealkirja „2000 aastat Euroopa kultuuri“. Niisiis siirdusime oma seekord üsna väikese seltskonnaga teele Münchenist üle Alpide Itaalia suunas. Mägiteedelt avanenud avarad vaated, peatused pikemat imetlust väärivates paikades, ühised söömaajad hea veiniga – kõige taustaks mõnus ja sõbralik, katkematu huumor. Unustamatu oli kojusõidu-eelne päev Põhja-Itaalia ühes armastatumas puhkepaigas, kauni Garda järve ääres. Õigupoolest oli meil õnn veeta päev järvel väikelaevaga. Põhikooli aastate klassivend Indrek (Puhalainen) oli lahkelt nõus olema tüürimeheks nii järvel paadiga kui mägedes väikebussiga liigeldes. Tsiteerides tema enda muljeid: „Kogu Verona-Garda reis oli täielik maandus ja rahulolu. Kamp oli särav ja salliv, vetel viibimine võimas. Kaatriga kioskis – täielik kino (tõepoolest, keset hiigelsuurt Garda järve, triivis pubilaadne naljakas toidukiosk). Sain üle pika aja südamest ja vabastavalt naerda, kordaksin kohe seda kõike.“
Sooja tundega saame väita, et ka 37 aastat pärast kooli lõpetamist oleme ikka veel tugevalt seotud. See pole pelgalt nooruse ja kujunemisaastate nostalgia. Meie kohtumised ei ole vaid heietused vanadest vahvatest aegadest või aruandmine, kuidas kellelgi tänapäeval elu läheb (no seda kõike on muidugi ka ja seegi on tore). Tahame alati koos ette võtta veel midagi, kus eemaldume oma elu tavapärastest tegemistest. Vahva on kogeda koos (igapäevaselt paraku kaugenenud) klassikaaslastega midagi erilist ja teha isegi midagi pisut pöörast. Vahel kompame oma võimete ja taluvuse piire ja paneme ennast nii füüsiliselt kui psüühiliselt proovile. Õpime üksteist nüüd, küpsemas eas taas tundma. See kõik on ääretult põnev ja elu rikastav. Jagame ühiselt arvamust – kui sattusime aastateks ühte klassi aju- ja elutarkust ammutama ning siiani tahame aeg-ajalt elu üheskoos kogeda, ju siis on meil omavahel selles inimkehastuses mingi oluline asi ajada.
Mai Ainsalu(Kooskora) 39.lend
