Hommik. Ilm oli üllatavalt ilus, võttes arvesse eelnevaid päevi, kui oli tulnud ainult vihma. Mäletan, et päike paistis nii eredalt, et esimest korda äratas see mu üles, sest paistis läbi valge pitskardina tuppa, otse näkku. Ärkasin mõttega, et ees seisis minu esimene üldlaulupidu! Elevus jooksis nagu elektrilöök üle mu keha.
“Tere hommikust sulle, Mia!” kuulsin ema rõõmsahääselt hõikamas. Temagi oli elevil minu laulupeol esinemise pärast. “Mis kell on? Pead aitama mul patsid teha, ma ei saa bussile hilineda.” muretsesin. Ema muigas ning noogutas,juuksehari ja patsikummid käes ootel. Tahtsin eriti ilus välja näha. See oli siiski suur sündmus. “Söö veel enne, kui minema hakkad. Sul on ees pikk päev.” Ema muretses ja hoolitses nagu tavaliselt. Läksin köökis, seal istus vanaema. “Tere hommikust, Mia! Kuidas tunne on? Ootad juba?” küsis ta naerulsui. Vanaema oli noorena i g a l laulupeol osalenud.
“Ma sain vaevu magada. Päikesekiirest piisas, et ma üles ärkaksin.” Ilmaga on meil tõesti täna vedanud, tundub mulle. Peaasi, et õhtuni välja veaks.” poetas vanaema lisaks. Noogutasin, sest suu oli pannkooki täis. Ema ja vanaema vaatasid mind ja naersid. “Oled valmis?” küsis ema. Hüppasin toolilt maha, käsi plaksutades: “Rohkem valmis ei saakski olla!” “Ma saadan sind bussile.” lausus vanaema. Kott seljas, tegime kiire kontrolli, et kõik vajalik kaasas oleks ning juba suundusingi vanaemaga käsikäes toast välja, parkla poole, kust meie koorilauljaid täis buss startima pidi. Päev oli niivõrd soe, et jalutamine tegi isegi selja veidi higiseks. Bussi ees jäime vanaemaga seisma. “Mia, jäta siis meelde, et kõige tähtsam on tänasest rõõmu tunda. See on sinu esimene üldlaulupidu. Usu mind, sul tuleb elu jooksul veel palju laulupidusid, kus esineda, aga ükski ei ületa esimest. Seega, naudi, onju? Ole tubli!” vanaema silmad olid õrnalt vesised. Noogutasin õhinal. Ma ei saanud tollel hetkel täpselt aru tema jutu tõsidusest. Vanaema lehvitas seni, kuni buss kadus tema nägemisulatusest.Ning vanaemal oli õigus, minu esimene laulupidu jäi mulle alatiseks meelde.
Nüüd, aastaid hiljem, kui lähen juba enda viiendale laulupeole, meenutan seda esimest. Ka vahepealsed mul meeles, aga kindlasti mitte nii detailselt. Alati meenub mulle selgelt, kuidas vanaema mind niiskeil silmil saatis ja kuidas ta käskis seda päeva nautida. Esimene laulupidu jäi mulle eriti südamelähedaseks, sest see oli mu esimene ja ka viimane, kuhu vanaema mind saata sai. Ja see on hetk, mida enam ei tule.
