Ühel ööl nägin ma väga kentsakat unenägu. Olin sattunud tulevikku. See oli nii hirmuäratavalt reaalne, et arvasin, et kõik juhtubki päriselt.  Oli ilus päikesepaisteline päev Tartu linnas, kuid miski polnud nii nagu varem. Kaubanduskeskused olid kasvanud koos majadega justkui Ameerika pilvelõhkujateks ja ühestki pargist polnud jälgegi. Kui väga korralikult vaadata, siis nägin betoonse tee ääres sirgumas õrnu rohelisi rohuliblesid, kuid ka see oli harv juhus. Kõndisin üllatunult raekojaplatsi poole. Jõudsin linnavalitsuse juurde. Kõndisin majas ringi ja leidsin tee linnapea kabineti ukse taha. Olin üllatavalt julge, koputasin uksele ja astusin seejärel sisse.   Laua taga istus naine, kes pidi arvatavasti linnapea olema. Üllataval kombel oli ta jume pigem lõunamaine ja üldse välimus polnud väga eestilik. Üleüldse panin linnas kõndides tähele, et  ringi liigub palju välismaalasi. Hakkasin linnapeaga juttu ajama. Ta oli väga sõbralik ja pakkus mulle isegi kohvi. Rääkisime pea tunde, võrreldes Eestit aastal 2017 ja sellest sada aastat hiljem. Tuli välja, et aastal 2117 on Eesti rahvas muutunud väga tolerantseks. Pole enam probleeme immigrantide pärast ja neid ei mõisteta hukka, vaid vastupidiselt, nad on vägagi teretulnud. Raske oli uskuda, et Eesti rahvas on oma isiksuse poolest sõbralikud, sallivad ja optimistlikud. Kõik on muutunud ka väga modernseks. Nii palju uuendusi ja tehnoloogiat, mis teeb elu lihtsamaks, pani mul lausa pea valutama. Küsisin, kuhu on kadunud kõik loodus, ja tuli välja, et ainult üksikud erilised puud kasvavad ning ülejäänud on kõik läinud tarbimiseks. See tegi küll kurvaks, kuid linnapea lohutas mind, et on olemas tehisloodus, mida iga inimene saab endale poest osta. Hea seegi, kuid kurb ikkagi.   Põhjusel, et eestlased olid aastatega muutunud lahkeks ja vastutulelikuks ning see oli kõvasti tõstnud inimeste arvukust, siis riigis valitses juba kaks riigikeelt, inglise ja eesti. Kuna rahva mass oli aastatega tohutult tõusnud, ehitati Saaremaa ja Hiiumaa vahele tehismaad. Isegi maa all oli nüüd võimalus elada. Lõpuks tänasin linnapead, et ta andis mulle hea ülevaate, mis toimub Eestis aastal 2117. Kõndisin mööda Rüütli, mis kandis mu unenäos millegipärast Kaljulaidi nime, tänavat edasi ja mõtisklesin kõige üle, mida olin just kuulnud. Oli tunne, nagu kogu Eesti rahvale oleks tulnukate poolt tehtud ajuloputus, kuid mine sa tea, äkki see juhtuski selle 100 aasta jooksul. Kaalusin veel mitmeid teooriaid, kuni kõva äratuskella tirin mind unest äratas.