Anneliis (üheksa aastat hiljem keskkoolis): Olen väga uhke, et lõpetasin keskkooli töö ja pere kõrvalt heade hinnetega!
Täna tegelen enda ettevõttega ja töötan fotograafina. Fotograafiapisik on minuga põhikoolist saati, aga pühendunumalt otsustasin sellega tegelema hakata kümnenda klassi järel ning siis tegingi oma ettevõtte. Kooli tagasi minekuga oli nii, et algul mõtlesin minna järgmise aasta sügisest. Kui emaga rääkisin, et lähen järgmisest aastast uuesti kooli, küsis ta lihtsalt: aga miks sa juba sel aastal ei lähe? Minu teine laps oli toona 11 kuune, ja ma tundsin, et mul ei ole teda kuhugi kui koolis olen. Siiski pani ema öeldu mind mõtlema ja hakkasin otsima lahendusi, kuidas see õnnestuks. Juba üsna varsti hakkas kõik klappima ja ma olingi koolis juba samal sügisel. Mul on nii hea meel, et sellise otsuse tegin, sest sain siin kokku väga toredate inimestega.
Mis oli teistmoodi võrreldes viimase kooliskäiguga?
Mõistsin, et täiskasvanud inimesena ei saagi elada vaid koolile. Kui sul on töö ja perekond, tuleb püüda kõik võimalikult tasakaalus hoida ja pead end võrdselt nende vahel ära jagama. Lihtsalt pole võimalik ühte kohta 100% panustada ning muu ripakile jätta. Lisaksin, et õpetajate suhtumine oli armsalt soe ja toetav.
Kuidas läks õppima asumine? Kas oli hirme, et ei vea lõpuni välja? Kes olid Su suurimad toetajad?
Pean tunnistama, et kartsin uuesti kooli tulla, et kuidas ma hakkama saan ja mida teised arvavad. Oli hirm, mida teised arvavad sellest, et mul pole keskharidust. See tunne on kuidagi tugevalt sisse kodeeritud, et oled teistest justkui halvem, kui elad enda elu teises järjekorras. Tegelikult ei peaks üldse selle peale mõtlema, aga ikka mõtled. 10. klassi algus oli mul küll väga raske, et kuidagi hakkama saada ja ennast nii oma kahe lapse ja kooli vahel ära jaotada. Mäletan, et mõnigi kord ma lausa nutsin õhtuti seepärast. Kõike oli lihtsalt tol hetkel liiga palju. Mõne aja pärast aga harjusin, sain õppimise hoo sisse ja kõik hakkas sujuma.
Minu suuremad toetajad olid ema ja kaks nooremat õde ning muidugi minu mees. Nemad aitasid alati ja hoidsid lapsi, kui mul oli vaja õppida. Minu tütar Adele käib II klassis, usun, et olen talle olnud eeskujuks, sest kui emme õpib, õpib tema ka, ehkki vahepeal on raske.
Kõik, kes mu kooliskäimisest kuulsid, on olnud toetavad ja tunnustavad. Täna olen väga rõõmus, et kooli lõpetasin ja kui keegi küsib, mis kooli lõpetasin, ütlen uhkelt, et keskkooli!
Mida õppisid enda kohta sellel teekonnal? Mis tulevik toob?
Minuga on väiksest peale kaasas käinud uskumine, et kõik on võimalik, ja see, et keskkool nüüd tehtud sai, kinnitas mu uskumust! Kui ma midagi väga tahan ja pingutan selle nimel, siis ma saan selle. Ka ajaplaneerimine ja tegevuste prioritiseerimine ning organiseerimisvõime läks paremaks.
Kooli kõrvalt oli keeruline ettevõtet arendada, kuid tundsin, et nüüd on aeg. Mul on mõtteid, et edasi õppima minna, Tallinna Majanduskooli väikeettevõtte erialale. Täna on minu ettevõtte ja selle kasvatamine minu uus prioriteet. Armsad, unistagem suurelt ja kõik on võimalik!
Autor: Eeva Kumberg
Õpilood valmisid ANDRAS-e ja ERASMUS+ koostööprojekti käigus.
Fotol: Anneliis Voore.
Foto autor Sigrit Kõomägi.
