Madis (15 aastat hiljem keskkoolis): „Töötan selle nimel, et endale paremat tulevikku luua“
Minu lugu algas sellega, et üheksanda klassi lõpus jäid mul tegemata sisseastumiskatsed gümnaasiumisse. Jätkasin kutsekoolis, kuid valitud eriala ei istunud ja kutsekool jäi pooleli. Läksin tööle, hakkasin raha teenima ja ei tundnud kooli järele mingit igatsust. Elu viis mind Soome, sealt tagasi tulles tahtsin töökohta vahetada ja siis tundsin, et suht nadi on cv-sse oma põhiharidust kirjutada. Kui sul keskharidust pole, ei võeta sind tõsiselt, isegi kui sul on hea töökogemus. Enamik ametikohti nõuab keskharidust. See oligi peamine põhjus, miks otsustasin keskhariduse omandada – et oleks julgem kandideerida töömaastikul. Praegu olen tööelus muudatusi tegemas, midagi on juba toimunud ja see on isegi parem kui ma oskasin oodata.
Mis oli teistmoodi võrreldes viimase kooliskäiguga?
Lihtsam tundus, kui nüüd päris aus olla. Koolis käimine oli omal ajal ikka piin omaette ja mitte kuidagi ei läinud peale. Nüüd oli aga teistmoodi, tulin kooli heameelega. Suurt rolli mängivad õpetajad, kes on väga arusaajad ja avatud meelega. Igale probleemile leitakse lahendus. Mina olen väga rahul meie õpetajatega. Au ja kiitus!
Täiskasvanuna on suhtumine õppetöösse teistsugune, sul on kindel siht silme ees, kui tahad kuhugi jõuda, peadki selle nimel vaeva nägema.
Kuidas läks õppima õppimine? Kas oli hirme, et ei vea lõpuni välja? Kes olid Su suurimad toetajad?
Õppimisega on nii, et pead uuesti nagu nn tsooni sisse saama, muidu elasin ju rahulikult – tulin töölt koju, võtsin lõdvalt, aga nüüd pidin hakkama tegelema mingite kooliasjadega, mingit kirjutamised, mingid lugemised, kirjanduse ja luule analüüsid, see on ju täiesti uus asi! Aga võtad ja teed ja hüppad oma mugavusstsoonist täilikult välja. See on tegelikult hea, sest rutiin tekib elus paratamatult, kuid see ei vii edasi.
Ei saa salata, et on ka raskeid hetki ja vahepeal tulevad mõtteid, et miks ma pean õppima seda, mida mul ei ole siiamaani vaja läinud, aga õppekava on õppekava, see tuleb läbi teha. Karta ei ole midagi, õpetajad on väga vastutulelikud, kõik otsivad ja leiavad lahendusi, kui ise vähegi püüad. Minu suurim toetaja oli abikaasa, kindlasti ka klassikaaslased, kellega sai koolipäevad naerdes õhtusse saata. Kiidan ka oma tööandjat, kes mu õppimist igati toetas.
Töötan selle nimel, et endale paremat tulevikku luua. Kui olen teist korda kooli läinud, tuleb see lõpuni teha, ei ole mõtet end lollitada. Kui soovid midagi muuta, tuleb pühenduda.
Mida õppisid enda kohta sellel teekonnal? Mis tulevik toob?
Mõistsin, et ainult mina vastutan oma edu eest. Muutusin julgemaks, tekkis eneseusk – millega ma veel hakkama võiksin saada! Mul ei ole enam piinlik oma CV vaadata, saan jätkata õpinguid ka kõrgkoolis. Praegu võtan koolist väikese pausi ja keskendun tööle. Kes teab mis järgmine aasta toob, mingid ideed on aga need tuleb rahulikult läbi seedida.
Autor: Eeva Kumberg
Õpilood valmisid ANDRAS-e ja ERASMUS+ koostööprojekti käigus.
Fotol Madis Järv
Foto autor Andra Järv
