Melani (10 aastat hiljem keskkoolis): „Mul polnud kordagi sellist tunnet, et jätaks pooleli.“
Mina kolisin põhikooli järel, 2013. aastal koos emaga Soome. Pärast keeltekooli õppisin seal kutsekoolis ärikorraldust, aga viimane aasta jäi pooleli, sest jäin lapseootele. Eestisse tagasi tulles teadsin, et lähen pooleliolevat haridusteed lõpetama. Lootsin, et saan hindeid üle kanda, aga paraku ei olnud see võimalik. Tuli taas alustada kümnendast klassist. Mõtlesin, et ees ootab kolm aastat, kus ei ole nii nagu tavakoolis, et peamine on seltskond ja muuseas õpid, nüüd olen peamiselt üksi ja teen omi asju. Kuid juhtus just see, mida ma ei oodanud – sain endale suurepärased klassikaaslased, naljaga pooleks võib öelda – jumal tänatud, et ma hindeid üle ei saanud kanda. Olime kokkuhoidev ja hea kamp, kõigil kindel eesmärk jõuda lõpuni.
Mis oli teistmoodi võrreldes viimase koolis käiguga?
Püstitasin endale eesmärgi, et lõpetan neljade-viitega, see pani vajaliku pinge peale, et ma õppimist veel suurema tõsidusega võtaks – ja eesmärk sai täidetud!
Võtsin õppimist teistmoodi, suurema süvenemisega. Leian, et kogu keskkooli programm on mõeldud silmaringi ja kultuuripildi avardamiseks. Kohustuslik kirjandus tundub täiskasvanu eas palju huvitavam ja arusaadavam. Nooremana oleme teistsugused ja ei märka teose kõiki külgi. Nüüd on mõistmine küpsem ja parem. Kirjandus, geograafia, bioloogia, füüsika – kõik pakkusid rohkem teadmisi ja arusaamist, sest kõik seostus hoopis rohkem ka meie igapäevase eluga. Vahel olin koolis koos lapsega, ka see on ju väga teistmoodi.
Kuidas läks õppima õppimine? Kas oli hirme, et ei vea lõpuni välja? Kes olid Su suurimad toetajad?
Mu lähedased on olnud väga toetavad, kui palusin, et keegi last vaataks, kui oli vaja midagi mahukamat teha, aidati alati. Mõnikord lugesin lapsele unejutuks kohustuslikku kirjandust, teinekord lausa õppisime koos. Näiteks 10. klassis oli vene keeles vaja mingi tekst pähe õppida ja ma lugesin seda oma lapsele ette, tema kordas seda omamoodi järele ja huvitaval kombel aitas see teksti väga hästi meelde jätta. Soovitan järele proovida! Ka tööandja ning kolleegid olid toetavad ja klassi omavaheline toetus luges palju. Kui pidin puuduma, siis keegi ikka oli kohal ja jagas materjale. Suuremad toetajad olidki need, kes minuga koos seda teed käisid või pealt nägid: pere, sõbrad, õpetajad ja klassikaaslased.
Mul polnud kordagi sellist tunnet, et jätaks pooleli. Raskeid hetki ja motivatsioonilangust tuli ikka vahel ette. Mõnikord tuli otsustada pere kasuks, alati ei ole võimalik tasakaalu hoida kodu-töö-kooli vahel ning see on okei. Eraldi teema on ka sotsiaalelu, seda tuleb ka endale ikka aeg-ajalt lubada. Teinekord ütlesin lapsele, et pean täna õppima ning leppisime kokku, et tema mängib täna rohkem iseseisvalt ning nädalavahetusel võtsin päeva õppimisest vabaks, et veeta koos aega ja teha midagi vahvat. Ka lapsele oli mu kooliskäimine innustuseks, nüüdki just küsis, et emme, kas õpid veel?
Mida õppisid enda kohta sellel teekonnal? Mis tulevik toob?
Kooli pani mind oma aega paremini planeerima, et töö ja pere kõrvalt kõigega toime tulla. Ajaplaneerimine on koolist saadud puhas boonus.
Enda kohta õppisin seda, et ma olen ikka väga tubli, aga sellest sain alles siis aru, kui finiš paistis, ja seda, et suudan edukalt oma eesmärgi poole liikuda. Sain juurde eneseusku, järjekindlust ja distsipliini.
Mis on teistmoodi? Mul on enesekindlust rohkem. See, et on keskharidus, annab juba väga tugeva tunde edasiseks eluks. Kui tahan, astun ülikooli, mul ei ole enam takistusi. Viimase eksami eel alustasin tööd reisikonsultandina. Olin kindel, et tahan suvel rohkem puhata, aga uued väljakutsed ootavad ning on palju uut informatsiooni, mida omandada. Põnevad ajad on ees ootamas.
Autor: Eeva Kumberg
Õpilood valmisid ANDRAS-e ja ERASMUS+ koostööprojekti käigus.
Fotol: Melani Sinikalda
Foto autor: Sigrit Kõomägi
